Kwame Anthony Appiah

Kwame Anthony Appiah (/ˈæpɪɑː/ API-ah; sündinud 8. mail 1954) on Suurbritannias sündinud Ghana päritolu ameerika filosoof, kultuuriteoreetik ja kirjanik, kelle huvide hulka kuuluvad poliitika- ja moraaliteooria, keele- ja vaimufilosoofia ja Aafrika intellektuaalne ajalugu. Appiah kasvas üles Ghanas ja sai doktorikraadi Cambridge’i Ülikoolist. Ta töötab filosoofiaprofessorina New Yorgi Ülikoolis.

Taust

Appiah sündis Londonis. Ta ema oli ajaloolane ja kirjanik Enid Margaret Appiah ja ta isa oli advokaat, diplomaat ja Ghana poliitik Joe Emmanuel Appiah, kes 1977–1978 esindas Ghanat ÜRO-s.

Anthony Appiah' lapsepõlvekodu oli Ghanas Kumasis, kuid ta veetis palju aega ka Inglismaal oma emapoolse vanaema juures. Ta vanaema, leedi Cripps, oli inglise poliitiku (1947–1950 Suurbritannia rahandusministri) Sir Stafford Crippsi lesk. Isa poolt on Appiah kunagise eelkoloniaalse Ghana sõdalase ja valitseja Osei Tutu otsene järglane ja võimul oleva kuninga Asantehene kauge sugulane.

Ta jagab oma abikaasa Henry Finderiga korterit Manhattanil ja kodu New Jerseys. Appiah on kirjutanud oma Ghanas homoseksuaalsena üles kasvamise kogemusest.

Karjäär

Pärast Cambridge’i Ülikoolis doktorikraadi kaitsmist on Appiah õpetanud mitmes ülikoolis. Ta on töötanud Ghana, Cornelli, Yale'i, Harvardi ja Duke’i ülikoolides ning pidanud loenguid USA-s, Saksamaal, Ghanas, Lõuna-Aafrikas ja Prantsusmaal. 2002–2013 töötas ta Princetoni Ülikoolis, 2014. aastast on ta filosoofia ja juura professor New Yorgi Ülikoolis.

Appiah uuris oma doktoritöös tõenäosusliku semantika aluseid. Hiljem on ta kirjutanud afrikanistikast, eetikast, moraaliteooriast, identiteedist, rassist, rassismist ja kosmopolitismist. Koos Henry Louis Gates Jr.-ga oli Appiah afrikanistikale pühendatud entsüklopeedia "Africana: The Encyclopedia of the African and African-American Experience" toimetaja. Lisaks akadeemilisele tööle on Appiah’lt ilmunud ka mitu ilukirjanduslikku teost. Ta esimene romaan "Avenging Angel" räägib 'Cambridge’i apostlite' nimelise salaühingu ridades toimunud mõrvast.

Appiah on võitnud mitmeid preemiaid ja auhindu. 1995. aastal valiti ta Ameerika Kunsti ja Teaduste Akadeemia liikmeks. 2010. aastal nimetas ajakiri Foreign Policy teda oluliste globaalsete mõtlejate nimekirjas. 2012. aastal sai ta Ameerika humanitaarteaduste medali.

Mõtted

Appiah väidab, et UNICEFi ja Oxfami laadsete organisatsioonide mõjul on kaks poolt. Ühelt poolt hindab Appiah nende organisatsioonide vahetut tegevust, kuid teisalt viitab ta sellise sekkumise mõttetusele pikas perspektiivis. Tema jaoks on keskne tagada arengumaade Lääne kapitalismi/demokraatia mudelit järgiv pikaajaline poliitiline ja majanduslik edenemine. Appiah’ lähenemine eeldab "turgu" ja jätkuvat kasvu ehk kaasaegse kapitali juhitud maailma jätkumist.

Samas kui arengumaale viidud kapitalism ei käivitu läänemaailma moel, on sealsete inimeste elatis ohus. Seega on tegu keeruliste eetiliste küsimustega, kuid Appiah’ "lahkus võõraste vastu" ei tähenda, et "meie" peaksime päästma vaeseid ja nälgijaid, vaid et seda peaksid tegema nende endi valitsused. Rahvusriigid peavad võtma vastutuse oma kodanike eest ja kosmopoliidi rolliks on kutsuda omaenda valitsust üles veenduma, et arenevate riikide valitsused oma kodanikke austavad ja kaitsevad ning nende eest hoolt kannavad.

Kui mõni riik ei taha oma kodanike eest hoolt kanda, siis "meie" oleme kohustatud nende meelt muutma; kui nad ei suuda oma kodanike eest hoolt kanda, siis "me" oleme kohustatud neid abistama, kuid ainult teatud õiglases ulatuses, s.t. mitte meie enda või meie lähedaste mugavuse arvelt. Jõukalt elavad inimesed ei pea vaesemaid inimesi abistades ise suhteliselt vaeseks muutuma.

Appiah’ praeguste uurimishuvide hulka kuuluvad: 1) liberalismi filosoofilised alused; 2) küsimuste esitamine meetodite kohta, mille abil jõutakse väärtustealaste teadmisteni; 3) teooria ja praktika vahelised seosed moraalses elus. Neid teemasid käsitles ta ka raamatus "Ethics in a World of Strangers".

Kosmopolitism

Appiah on mõjutatud kosmopoliitsest filosoofilisest traditsioonist. Artiklis "Education for Global Citizenship" visandab ta oma nägemuse kosmopolitismist. Kosmopolitismi definitsioon on Appiah’ jaoks "universaalsus pluss erinevus" (universality plus difference). Sealjuures on universaalsus olulisem kui erinevus – eri kultuure austatakse "mitte kuna kultuurid iseenesest oleks tähtsad, vaid kuna inimesed on tähtsad ja kultuur on inimeste jaoks tähtis". Appiah’ järgi tuleb kultuurilisi erinevusi austada sinnamaani kui nad ei ole inimestele kahjulikud ega lähe mingilgi moel vastuollu meie universaalse huviga iga inimese elu ja heaolu vastu.

Appiah' sõnul on meil teiste ees kohustused, mis on suuremad kui vaid jagatud kodakondsus. Samuti ei tohiks me kunagi elu väärtust iseenesestmõistetavaks pidada ja peaksime suurendama oma teadmisi teiste inimeste tegevuste ja uskumuste kohta. Eri ülikoolides loenguid pidades palub ta kuulajail iga kuu vaadata vähemalt üht subtiitritega filmi.

Afrotsentrilise maailmavaate kriitika

Appiah on kritiseerinud kaasaegseid afrotsentrismi teooriaid. Oma essees "Europe Upside Down: Fallacies of the New Afrocentrism" väidab Appiah, et praegune afrotsentrism peegeldab 19. sajandi Euroopast pärinevaid mõtteid, eriti eurotsentrilisi rassikonstruktsioone ja iidse maailma tähtsustamist. Afrotsentrismi pooldajad on omakorda kritiseerinud Appiah’ afrotsentrismikriitikat. Näiteks Molefi Asante sõnul on Appiah’ töö "aafrikavastane".

Tunnustus

• 2008 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia tegevliikmeks

Raamatud

• "Lines of Descent: W. E. B. Du Bois and the Emergence of Identity". (Cambridge, MA: Harvard University Press, 2014)
• "The Honor Code: How Moral Revolutions Happen". New York: W. W. Norton, 2010
• "Experiments in Ethics". Cambridge: Harvard University Press, 2008.
• "The Politics of Culture, the Politics of Identity". Toronto: Royal Ontario Museum, 2008.
• "Cosmopolitanism: Ethics in a World of Strangers". New York: W. W. Norton, 2006.
• "The Ethics of Identity". Princeton University Press, 2005.
• "Thinking It Through: An Introduction to Contemporary Philosophy". New York: Oxford University Press, 2003.
• "Africana: The Concise Desk Reference". Toim. Kwame Anthony Appiah ja H. L. Gates Jr. Philadelphia: Running Press, 2003.
• "Kosmopolitische Patriotismus". Frankfurt: Suhrkamp, 2002.
• "Bu Me Bé: The Proverbs of the Akan". Koos Peggy Appiah’ ja Ivor Agyeman-Duah’ga. Accra: The Center for Intellectual Renewal, 2002.
• "Color Conscious: The Political Morality of Race". Koos Amy Gutmanniga. Princeton, NJ: Princeton University Press, 1996.
• "In My Father's House: Africa in the Philosophy of Culture". London: Methuen, 1992; New York: Oxford University Press, 1992.
• "Necessary Questions: An Introduction to Philosophy". New York: Prentice-Hall/Calmann & King, 1989.
• "For Truth in Semantics". Oxford: Blackwell's, 1986.
• "Assertion and Conditionals". Cambridge: Cambridge University Press, 1985.

Ilukirjandus

• "Another Death in Venice: A Sir Patrick Scott Investigation". London: Constable, 1995.
• "Nobody Likes Letitia". London: Constable, 1994.
• "Avenging Angel". London: Constable, 1990; New York: St. Martin's Press, 1991.

Eesti keeles

• "Rass". Tõlkinud Joonas Kiik. Vikerkaar (1997) nr 4/5, aprill, lk 60–77